Viimati uuendatud 14. juuni 2026
Ajalugu on üks Soome kodakondsuseksami (kansalaisuuskoe) põhiteemavaldkondi; eksam peaks algama 2027. aastal. See leht annab struktureeritud ülevaate olulistest ajajärkudest, isikutest ja sündmustest — tuginedes samadele ametlikele allikatele, millele eksam toetub. See on õpikaaslane, mitte õigusnõustamine.
Soome dokumenteeritud ajalugu poliitilise üksusena ulatub keskaega. Praeguse Soome ala liideti mitme sajandi jooksul Rootsi kuningriigiga, kusjuures Pähkinäsaari rahu (1323) oli varane verstapost, mis jagas idaalad ametlikult Rootsi ja Novgorodi vahel. Rootsi võimu all, mis kestis vähemalt 13. sajandist kuni 1809. aastani, oli Soome riigi lahutamatu osa — mitte koloonia — ja rootsi keel jäi halduse ning hariduse keeleks. Rootsi suurriigiaeg (umbes 1617–1721) tähendas, et see kontrollis suuri osi Läänemere piirkonnast, kusjuures Soome oli selle keskmes.
See pikk Rootsi periood jättis püsivad jäljed: õigustraditsioon, luterlik kirik (Gustav Vasa lahkus Roomast 1520. aastatel) ja rootsi keel said kõik Soome ühiskonna alustaladeks. Helsingi ise asutati 1550. aastal Gustav Vasa korraldusel, et see oleks Läänemere kaubateel Tallinnale kaubanduslikuks rivaaliks.
Ammu enne seda, kui Soomel oli oma riik, sai ta kirjakeele. Mikael Agricolat, vaimulikku, kes oli haritud Wittenbergis Lutheri mõju all, peetakse soome kirjakeele isaks. Ta avaldas 1543. aastal esimese soomekeelse raamatu, aabitsa nimega Abckiria, millele järgnes 1548. aastal Uue Testamendi tõlge. Agricola määrati 1554. aastal Turu piiskopiks, tehes temast Soome juhtiva kirikutegelase ajal, mil Turu oli nii Soome alade kiriklik kui ka halduslik pealinn. Tema töö andis soome keelele standardiseeritud kirjaliku kuju sajandeid enne, kui sellest sai ametlik valitsuskeel.
Soome sõda 1808–1809 lõpetas Rootsi võimu järsult. Venemaa võitis Rootsi ja Soome läks Vene impeeriumile. Selle asemel et liita Soome tavalise kubermanguna, asutas tsaar Aleksander I selle autonoomse suurvürstiriigina, kinnitades Porvoo maapäevadel 1809. aastal kehtivad seadused ja luterliku usu. Aleksander kuulutas Porvoos, et see kogunemine tähistab Soome poliitilise eksistentsi algust — hetk, mida sageli nimetatakse Soome omavalitsuse sünniks. Soome säilitas omad seadused, maapäeva ja lõpuks ka oma vääringu. Helsingi määrati uueks pealinnaks 1812. aastal, osaliselt selleks, et tuua halduskeskus Peterburile lähemale; vana pealinn Turu kaotas oma juhtiva rolli ka pärast laastavat tulekahju, mis 1827. aastal suures osas linna hävitas, mis kiirendas ka ülikooli kolimist Helsingisse.
19. sajandil kasvas Soome rahvuslik liikumine. Filosoof ja riigimees J. V. Snellman (1806–1881) oli keskne tegelane: ta võitles väsimatult selle eest, et soome keel saaks rootsi keelega võrdse seisundi, ning tal oli võtmeroll Soome oma vääringu, markka, loomisel 1860. aastatel. Aleksander II antud 1863. aasta keelemäärus seadis soome keele teele ametliku staatuse poole rootsi keele kõrval. Soomet tabas ka laastav näljahäda aastatel 1866–1868: ainuüksi 1868. aastal vähenes rahvaarv enam kui 96 000 inimese võrra, mis oli üks rängemaid demograafilisi vapustusi riigi ajaloos.
Autonoomiaperioodi lõpu poole püüdis Venemaa Soome eristaatust piirata venestamispoliitikaga. Kaks rõhumisperioodi — 1899–1905 ja 1909–1917 — tähendasid, et keiserlikud määrused õõnestasid Soome maapäeva volitusi ja piirasid omavalitsust. Soome vastupanu sellele poliitikale tugevdas rahvuslikku eneseteadvust, mis viis peagi iseseisvuseni.
Juba enne iseseisvust saavutas Soome midagi oma ajastu kohta märkimisväärset: 1906. aastal reformis maapäev end ühekojaliseks parlamendiks üldise ja võrdse valimisõigusega. Esimest korda said Soome naised õiguse nii hääletada kui ka kandideerida. Esimesed nende reeglite alusel peetud parlamendivalimised toimusid 1907. aastal. See tegi Soomest ühe maailma esimesi riike, kus naistele anti täielik poliitiline võrdõiguslikkus, ja ühekojaline Eduskunta on jäänud Soome demokraatliku valitsemise eeskujuks tänini.
Soome kuulutas iseseisvuse välja 6. detsembril 1917, kasutades ära Vene revolutsiooni vallandatud poliitilist kokkuvarisemist. See kuupäev on nüüd riiklik iseseisvuspäev, mida tähistatakse igal aastal. Iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes peaaegu kohe sisekonflikt: 1918. aasta alguses puhkes kodusõda sotsialistlike punaste, kes olid liitunud töölisliikumisega, ja valitsuse toetatud valgete vahel. Sõda lõppes 1918. aasta kevadel valgete võiduga, jättes maha sügavad sotsiaalsed lõhed, mille paranemiseks kulus põlvkondi.
Soomest sai vabariik 1919. aastal, kui esimeseks presidendiks valiti K. J. Ståhlberg. Tartu rahuleping, mis sõlmiti Nõukogude Venemaaga 1920. aastal, määras idapiiri ja andis Soomele põhjapoolse Petsamo ala vastutasuks Repola ja Porajärvi eest. Vastsündinud riik sai oma armee ka autonoomiaajal vastu võetud 1878. aasta sõjaväekohustuse seaduse kaudu, mis osutus kaks aastakümmet hiljem ülioluliseks aluseks.
Soome pidas üksteise järel kolm eraldiseisvat sõda. Talvesõda (30. november 1939 – 13. märts 1940) algas, kui Nõukogude Liit tungis Soomele. Vaatamata ülekaalukatele jõududele pidasid Soome väed vastu üle kolme kuu, enne kui loovutasid rahukokkuleppes territooriumi. Marssal C. G. E. Mannerheim juhtis Soome relvajõude nii talvesõja kui ka järgnenud jätkusõja ajal (1941–1944), milles Soome võitles natsi-Saksamaa kõrval Nõukogude Liidu vastu. Mannerheimist sai president 1944. aasta augustis, kui Soome läbirääkimiste teel sõjast väljus. Lapi sõjas (1944–1945) ajas Soome seejärel Saksa väed riigi põhjaosast välja, täites vaherahu tingimusi.
Rahulepingud nõudsid Soomelt oluliste alade loovutamist, sealhulgas Karjala. Umbes 400 000 inimest — sisuliselt kogu loovutatud alade elanikkond — asustati ümber üle Soome. Soome maksis Nõukogude Liidule ka märkimisväärset sõjakahjutasu kaupade, näiteks laevade, rongide ja tööstusmasinate kujul. Iroonilisel kombel kiirendas nende kahjutasude tootmine Soome muutumist valdavalt põllumajanduslikust ühiskonnast tööstuslikuks. J. K. Paasikivi sai 1946. aastal Mannerheimi järglaseks presidendina ja ajas hoolika koostöö poliitikat Nõukogude Liiduga; 1948. aastal sõlmisid Soome ja NSVL sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu (YYA-leping), mis määratles kahe riigi suhted kogu külma sõja ajastul.
Vaatamata oma võimsa idanaabri varjule kujundas Soome maailmaasjades välja eripärase rolli. Helsingi võõrustas 1952. aastal suveolümpiamänge — legendaarne Paavo Nurmi, üheksa olümpiakuldmedali võitja, süütas olümpiatule. Soome liitus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Põhjamaade Nõukoguga 1955. aastal. President Urho Kekkonen, kes juhtis Soomet aastatel 1956–1981, muutis Helsingi diplomaatiliseks ristumiskohaks: 1975. aastal kogunesid 35 riigi juhid Finlandia-saali, et allkirjastada Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) Helsingi lõppakt, mis oli külma sõja maamärk-kokkulepe ja millest hiljem sai OSCE alus. Soome maine usaldusväärse neutraalse vahendajana tõi talle rahvusvahelist tunnustust, mis ületas kaugelt tema suuruse.
Endine president Martti Ahtisaari (ametis 1994–2000) kehastas seda traditsiooni: talle anti 2008. aastal Nobeli rahupreemia aastakümnete pikkuse rahvusvahelise konfliktide vahendamise eest, sealhulgas Namiibias, Kosovos ja Indoneesias Acehis.
Pärast külma sõja lõppu liikus Soome ühtlaselt Lääne institutsioonidega sügavama lõimumise poole. Ta liitus Euroopa Liiduga 1995. aastal, võttes euro pangatähed ja mündid kasutusele 2002. aastal, kui ühisraha muutus füüsiliseks. Soomel oli ka oma vääring, markka, alates 1860. aastatest kuni 2002. aastani, mil euro sularaha käibele tuli. Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal ajendas julgeolekupoliitikas otsustavat pööret: Soome liitus NATO-ga 2023. aasta aprillis, lõpetades aastakümneid kestnud sõjalise liitumatuse ja suunates riigi kaitsehoiaku põhjalikult ümber.
See leht võtab kokku avalikult kättesaadava ajaloolise teabe ja viitab oma allikatele; see on informatiivne, mitte õigusnõustamine. Kodakondsuseksami lõplike ja ajakohaste nõuete saamiseks pöördu Migri poole.